Time,just wait Im lost you.

See on ebanormaalsuse tipp ma tean,et ei ole jõudnud siia midagi kirjutada juba ülimat pikemat aega.Aga paraku elus on perioode millele tuleb pühenduda ja muudeks asjatoimetusteks ei jätku aega. Nii ma alustan algusest mis on selle ajajooksul juhtunud minu elus ja igapäeva tegemistes. Mu elu leidis tunneli lõppus jälle valguse. Esimest korda ma tunnen viimase pooleteise aasta jooksul,et elus võob olla ka õnnelikke aegu ja mitte ainult saatus mis on sinu vastu.Lühidalt kokkuvõttes,mul on uus inimene kes on minu kõrval,ehk Siim.Ma ei oska teda sõnadesse panna,aga ta päästis mu masendusest ja tõi mu ellu väga palju positiivset energiat. Ma ei ole Vist kunagi nii õnnelik olnud,kui olen praegu. Ta on lihtsalt nii hooliv jne. Ma olen temaga ülimalt vähe koos olnud ja tundnud ,aga samas tunnen et ta on mulle selle lühikese ajaga ikka nii kuradi kalliks saanud. Ma olen samas ka mures,kuna kardan olla õnnelik ja lubada endale seda õnne. Ma kardan haiget saada ja kukkuda taas kõrgelt... Mul on ka mure sellepärast,et ma ei julge oma tundeid tunnistada. Temale,teistele ja eelkõige muidugi iseendale. Ma ei oska sõnadesse panna mis ma sisimas tunnen,sest see on üsna võimatu. Õnneks mul on inimene,kelle ees mul ei ole saladusi,ja kes taaskord kuulas mind ära ka selle murega ja andis mulle nõu. Mammu ütles,et ma lubaksin endale seda õnne ja ma luban et üritan olla õnnelik ja hoida seda poissi.
Siis pikemalt peatuks ka teemal mis on hetkel minu jaoks väga hell teema. Ma ei saaru kuidas inimesed saavad sind unustada lihtsalt ära ? See on nagu nii kuradi valus,kui seda teevad inimesed kelle elust sa peaksid olema osa. Ehk kord nad mõistavad seda,et on võimatu kedagi unustada ja öelda veel et sa ise oled süüdi. Nimelt,mu isa unustas mind taas.
Ma lugesin kaa ühte sissekannet mille oli teinud minu jaoks väga eriline inimene. See läks mulle kohutavalt südamesse ja see tekst vastas tõele (mitte et tahaksin uhkeldada või mida iganes ) Mammu su sissekanne,kus peatusid teemal minu elu ja teised kes on mu elu mõjutajad,siis tõsiselt suur aitähh, see oli üks parimaid asju minu jaoks. Ja ma sain aru,et sa tõesti mõistad,et ma ei ole selline kuna ma tahan olla,vaid sellepärast et elu on mult seda nõudnud.
Hetkel olen ma Soomes lauda sõitmas. Enam.vähem kõik ok. Esimene päev oli veitsa piin kuna kuus tundi autoga sõitu,masendus kuna igatsesin ühte inimest kohutavalt. Kohale jõudes sain aru,et ma olen kujunenud reisipeksukotiks (pubekad on saast jne ), siis igasugused mõtted mis mõlkusid mul peas ja hirm tuleviku ja tunnete ees. Hetkel olen õnnelikk,sest sain tõstukist jagu. Taltsutasin ta :D.,ja lauaga tulin alla ilma kukkumatta lõpuks. (Ps ! perse on sinine ja ranne valus :D ). Ma kindlasti edaspidi täidan seda tihedamini, kirjutan reisist janii. : ). Loodan,et kõigil ikka kõik korras ja on õnnelikud,nagu mina olen üle pika aja.
By :SannuS