Selle nädala algus ei ole just olnud kõige parem. Eile oli koolis suht igav ja külm. Kõik olid ülimalt uimased ja mulle üritati koolis selgeks teha kui kurjaks ma muutnund olen. (Kurjusevõlu peitus selles,et ei teinud kellelegi kalli ),aga jaa tore teada. Tema arvamus minu kurjuse põhjusest oli see,et mul uus poiss :D.Tore,kui inimesed oskavad nii tohutult üle mõtelda.Peale kooli tuli Andra minu juurde,mis oli ülimalt positiivne sest ma olen temast kohutavalt puudust tundnud. Ta oli viimasel ajal vägagi kaugeks jäänud minu jaoks. Aga loodan, et see nüüdsest muutub taas. Me rääkisime ja rääkisime,naersime ja olime ka vahepeal tõsisemad.. See tunne on nii hea kui tead,et kooli minnes ootab sind igapäev ees üks eriline inimene,kes tuleb sinu juurde ja kallistab sind. Annab põsemusi ja läheb tundi..
Tänane päev,ei olnud minu päev. Hommikul magasin sisse ja olin pahur kuna ema rikkus mu unenäo. Koolis oli külm ja kõik õpetajad plõksisid kuidagi.,niiet see ajas ka närvi. Õnneks oli koolis ka üksasi mis oli positiivne. Me Mannuga panime koolis veits hullu.,parandas tuju veits. (Vahepealsetest asjadest ei räägi,sest neid ei taha meenutada ja ei pea vajalikuks ). Koju tulin koos Sanderiga,rääkisime pikalt mingitel teemadel mida täpselt isegi ei mäleta enam ja rääkisime lõpetamisest. Mul on kahju,et lõpetan üheksanda kuna tean et tee viib mind lahku väga kallitest inimestest.. Aga see on elu. Kella kuueks läksin taastusravisse,kus tehti igast imetrikke mu jalaga painutati jnejnejne. Hiljem pandi teibid (ei oska täpsemalt seletada ) ja need olid valusad,sest venitavad mu lihaseid mõnusalt ja jalg ei käi õigesti kui peaks. Ühesõnaga see valus protsess. Tuju on üsna mossmoss. Mu sisemuses on nagu mingi tühimik või tühjus. Ma ei suuda millegile mõelda ega midagi teha.