Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva alla, astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese käsikiri paljuneb, pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimusteks, võimendab või summutab nii lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid jääb sõnaks. Sõna võib kuluda ja sõna võib endale leida uue sisu. Kuid ta elu jätkub ka pärast sõnaja surma ja teatud kombel elavad meie kõrval ja meie sees kõik varem öeldud sõnad ja mõtted inimese kauge koidikuni Aafrika sumisevas hällis.
(“Hõbevalgem”, 1976)
Selle eelneva teksti leidsin oma viimase aja tegevust tehes,kõne kirjutades.. See tekst,sobib hästi mu hetkelise olukorraga. Mu vanaisa,on suremas. Ma ei oska sõnadesse panna,mis mind südames vaevab või et mis mul südames toimub. See on kui torm,mis võtab üha enam võimust. Raske on vaadata oma isa, kes üritab olla tugev nagu alati,aga samas tal on silmad vees. Raske on olla positiivne,kui tead ette mis juhtub. Raske on mõelda,et varsti pean jälle seisma haual ja lausuma sõnad "Hüvasti ". Ma mõistan ,et see on elu paratamatus,surm käib eluga käsikäes. Aga kas see peab alati tulema sellistel eluhetkedel,kui kõik tundub kui paradiis ? Miks alati käib heaga kaasas halb ?.
Pisarad silmas, ootan seda mida tean ette. Meenutan mõtetes seda,mis ma sinuga seonduvalt mäletan kallis vanaisa. Kõik tundub,kui üks halb unenägu,kuigi tegelikult on reaalsus. Raske on jätta sinuga hüvasti,kui tegelikult ei tunne mina sind ja sina mind. Meil ei ole võimalust olnud, palju suhelda ja üksteist tundma õppida,aga me mõlemad teane et oleme üksteise jaoks. Ole sa kas või taevas, mina ei unusta sind iial !
By :SannuS
No comments:
Post a Comment